Ärkasin hommikul kummaline ärevus näppudes ja üle väga pika aja oli tunne, et täna on isu õmmelda. Aeg oli küps millestki vanast uus teha. Kapis seisis üks puuvillane pluus, millel kena lilletrükk ja kivikesed. Ilmselt see kena print oligi pluusi äraviskamisest päästnud, sest muud selgitust alleshoidmiseks ei olnud. Pluus ise oli lühike, varrukad kitsad ja viimane kord kandsin seda umbes kaks aastat tagasi. Olen endale juba ammu lubanud, et ei osta uusi kangaid enne juurde, kui vanad varud on ära õmmeldud ja just vanadest varudest leidsin jupi musta trikotaaži, mis väga hästi sobis punase värviga.
Mõtlesin, et teeks sellest kehakatte, mida just rasedana hea ja mugav kodus kanda on, sellise lihtsa lühemat sorti tuunika. Nagu ikka, kavatsused head, käärid sisse ja asusin tööle kallale. Mida aeg edasi, seda lõbusamaks läks ja tavalisest kodupluusist sai hoopis üsna pidulik kleit. Ajakulu umbes kaks tundi, üllatus suur aga tulemusega rahul. Ja loomulikult lisavad täpi i-le Kanzashi lilled juustes.
Aga seda kodutuunikat on ka ikka vaja, kui mu abikaasa ja poja ei oleks mind segama tulnud, oleks mul ilmselt tuunika ka valmis saanud aga nüüd pean ootama järgmist inspiratsioonipuhangut.
No comments:
Post a Comment