Viimasel ajal on nii vähe aega, et midagi ilusat endale teha. Just seetõttu pakkisin ühel laupäeval lapsed ja koer Voldemari autosse ning sõitsin Viljandisse. Andsin oma kaasreisijad pidulikult papa järelvalve alla ja suundusin Tikatiiritsa poodi. Tikatiiritsa tagakambris sain õnnist rahu nautida ja soutache tehnikaga tegeleda.
Kui siiani on mul laste kõrvalt tegutsemine väga hästi välja tulnud, siis soutache on alati selline tehnika olnud, mida on suhteliselt keeruline nii teha, et pead ühe käega koerale palli viskama, teise käega mudelautoga rallima ja kolmanda käega (küll oleks tore, kui oleks kolm ja enam kätt) tatist nina pühkima. Süda hüppas rõõmust, kui prossi valmis sain. See oli juba tükk aega pooleli olnud ja tundus, et ei saagi valmis, sest ma ei olnud kompositsiooniga rahul. Õnneks sai ja see tundub juba reegliks saavat, et asjadest, millesse väga ei usu, saavad suured lemmikukd. Nii ka selle prossiga.
Rahulolu ja rõõm, mida ma sellest päevast tundsin, võrdub vähemalt kolme joogatunniga. Käsitöö on nagu hingeteraapia, toimib täiesti nii.
No comments:
Post a Comment